Matuste etikett

Kuigi oleme surelikud, tundub surm meile kauge ja ootamatuna ning lähedase inimese lahkumine ebaõiglasena.

Statistikaameti andmetel jättis 2006. aastal keskmiselt 48 inimest päevas oma maise elu, mis tõestab antud teema aktuaalsust ja olulisust. Inimesed tunnevad ennast surmaga seonduvas olukorras abituna ning nii üksikisiku kui organisatsiooni tasandil on tähtis, et soodustada õiget käitumist. Paljusid on tabanud kolleegi või lähedase surm ja sageli me ei tea, kuidas oleks valusa sündmuse puhul parim viis tuge pakkuda.

Lahkunust teatamine

Kellelegi ei meeldi surma peale mõelda, kuid surm on elu sama loomulik osa kui sünd, ning seda tuleb leinavatele sugulastele või lähedastele teadvustada.
•Lähematele omastele ja sugulastele teatatakse surmast kohe kas telefoni teel, telegrammiga või kirjaga, lihtsalt sõpradele ja tuttavatele kirjaga või mustarandilise kaardiga.
•Lahkunu endisesse töökohta võib teate viia mõni omastest.
•Kindlasti tuleks ajalehte surmakuulutus panna, sest lahkunul võis olla ka selliseid sõpru ja tuttavaid, keda omaksed ei pruugi teada.

Kaastundeavaldus

Kõik isikud, kes on saanud surmateate, aga kes ei saa matustel osaleda, saadavad leinajatele kaastundeavalduse.
Suuline, kirjalik või ajalehes trükitud kaastundeavaldus armastatud inimese kaotuse korral teatab, et te mõtlete leinaja peale. Käsitsi ja südamest kirjutatud kaastundeavaldus tähendab oluliselt enam kui ükskõik milline trükitud kaart. Kaastundeavaldus ei pea olema pikk, kuid seda lausudes või kirjutades üritage meenutada mõnd mälestust või emotsiooni, mis seostub kadunukesega. Kaastundeavaldus tuleks soovida niipea, kui saate surmast teada. (Valiku kaastundeavaldusi leiate sekretar.ee salmide rubriigist.)

Järelehüüe

Järelehüüe on ajaleheartikkel kadunukese kohta, kes täitis olulist ühiskondlikku rolli. Kooskõlastades lahkunu perekonna või lähedastega, tuleks ära märkida biograafiline informatsioon – kadunukese iseloomustus, hariduskäik, nii isiklikud kui tööalased saavutused.

Matusekombed

Enamikust matustest teatatakse ajalehes. Igaüks, kes surmakuulust näeb, võib leinatalitusele kohale minna – välja arvatud juhul, kui kuulutuses seisab, et ärasaatmine pole avalik. Inimese viimasele teekonnale saatmiseks on kaks põhilist matmisviisi: hauamatus ja tuhastamismatus. Matused jagunevad kaheks: kristlikud ja ilmalikud matused. Kristlik matusetalitus võib toimuda nii kirikus, kabelis kui haual. Ilmalike matuste erinevus kristlikest seisneb selles, et matusetalitust ei vii läbi vaimulik, vaid ilmalik leinakõneleja. Matustel ei käida vaid lahkunu pärast, vaid toetust ja tuge pakkumas ka leinajatele. Meelespidamine annab jõudu kurva hetke üleelamiseks ja aitab mõista, et sa ei ole üksi. Peale matusetalitust on kombeks koguneda pidulikule söömaajale lahkunu auks ja mälestuseks. Peielauale jäävad vaid perekonna poolt kutsutud matuselised.

Lilled

Lilled (pärjad, kimbud) on kui viimane austuse (aga ka armastuse ja lugupidamise) avaldus lahkunule. Need tulevad südamest ja seega ei ole oluline lille sort ega värvus. Leinapärja või -kimbu tellimisel peab arvestama, et tellimistähtajad on erinevad. Võib pikemalt ette tellida ja on võimalus ka samal päeval osta, palju sõltub tellija soovidest ning müügikoha võimalustest tellimuse täitmisel.

On kujunenud arvamus, et tuhastamismatusele sobivad vaid lõikelilled. Kuna tegemist on lahkunu viimase austusavaldusega, siis tuleks viia just seda, mida ise õigeks peetakse, kindlasti sobib viia ka krematooriumisse pärg või leinakimp. Töö juures kaastundeks lilli kinkida ei ole sobilik.

Isiklik lein

See, kes on kunagi kaotanud enda jaoks olulise inimese, teab, et elu pole ealeski täpselt sama, kui see oli enne surmajuhtumit. Kuna lein on sisemine protsess, mis on iga inimese puhul erinev, on vajalik, et igaüks leiaks oma viisi surmaga leppimiseks. Dr. Verena Kast nimetab järgmiseid leinamise etappe:

Kui ettevõte hoolib oma töötajatest, tunneb inimene ennast meeskonnas turvaliselt ning julgeb olla kurb. Kolleegi lähedase kaotuse korral on inimlik pakkuda eemalolekut tööst, et oleks omaette olemise aega uue olukorraga leppimiseks ja toibumiseks. Iga hinna eest abistamine võib leinaja jaoks olla liiga agressiivne, parem on tunnetada distantsi ning olla vajadusel olemas, kuulaja rollis. Leinaja emotsioone ei maksa alla suruda või neid pidurdada, arvestada tuleb tunnete kõikumise ja ebastabiilsusega. Sõnad on sageli üleliigsed ning lahkunust võib rääkida vaid siis, kui leinaja seda soovib. Aeg parandab kõik haavad, isegi kui esmapilgul see nii ei tundu.

Kasutatud allikad:Oü Rikets M. Stewart ja E. Lawrence, “Terve mõistus ja etikett” V. Kast, “Lein”